Ester Timmas jagab oma kogemust rooside katmisest pakasekanga ja koormakattega.
2010-2011 talvel katsin roosid esimest korda kangaga. Katmine toimus jaanuaris. Selleks ostsin tuntud aiandusega tegeleva poe müüja soovitusel pakasekanga. See on valge vildine paks kangas. Painutasin roniroosid maha, teised jätsin nii, nagu nad olid. Muldasin roosid ja viskasin kanga peale. Lahti võtsin aprilli alguses. Oli lumerohke talv, lumi oli vajutanud kanga roosivartele peale, aga ära murdunud ei olnud ühtegi. Ja üllatus oli suur – kõik varred hallitasid, olid lige-märjad ja mädanenud. Ei aidanud muu, kui tuli mullani tagasi lõigata.
Sel talvel 2011-2012 kasutasin sama kangast ja ostsin koormakatet (roheline kilene). Kõigile peenardele ehitasime karkassid, et õhku jätkuks. Katsime alles detsembris, kui päris külm oli ja lund sadas. Neile peenardele, mis said valge vildise kangaga kaetud, jätsime nurgad lahti. Peenrale, kuhu koormakatte panin, õhuaugu võimalust ei jätnud.
Veebruari lõpus tegin koormakattega kaetud peenrale õhuauhud, kangaga peenral olid otsad terve talv lahti.
Avasin peenrad kattest 23 märtsil. Koormakile peenral olid roosipõõsad kaunite roheliste vartega, eelmise aasta lehedki küljes.
Pakase kangaga peenral aga olid lehed hallitunud, kuigi oli karkass ehitatud ja peenra otsad olid lahti. Sain vist õigel ajal jaole, muidu oleks ehk eelmise talve saatus tabanud. Tekib kahtlus, et vildine pakasekangas meie tingimustesse ei sobi. Rohkem ma kangast ei kasuta, kuna arvan, see jääb liiga umbseks.
Mida arvavad minu katmismetoodikast ja tähelepanekust? Kas kasutan palasekangast valesti?
